Hemingway „Vanamees ja meri“ sündis pärast 15 aastat kestnud idee loomist ja kirjutamist. Uurime, kuidas see meistriteos ilmale tuli, läbi selle loomingulise tausta ja kirjandusliku hinnangu.
Ernest Hemingway alustas romaani „Vanamees ja meri“ kirjutamist 1951. aasta alguses, elades Kuubal Havanna lähedal. Ta valmis esimese mustandi sama aasta aprilli lõpuks ja esitas käsikirja Charles Scribneri poegadele New Yorgis märtsis 1952. Teos avaldati järjejutuna nädalakirja Life erinumbris 1. septembril 1952. Ajakiri müüs kahe päevaga pärast ilmumist hämmastavad 5.3 miljonit eksemplari, mis näitab selle tohutut populaarsust. Nädal hiljem raamatuna avaldatud romaan köitis kohe lugejate tähelepanu. Esimene trükk ilmus 50 000 eksemplari ja see püsis bestsellerite nimekirjades kuus kuud. See valiti kuu parima raamatu klubi valikusse, võitis 1953. aasta mais Pulitzeri ilukirjandusauhinna ja samal aastal ka riikliku ilukirjandusliku raamatu auhinna. See teos aitas oluliselt kaasa ka sellele, et Hemingwayst sai lõpuks 1954. aastal viies Ameerika autor, kes võitis Nobeli kirjandusauhinna. Loomulikult on Nobeli kirjandusauhind auauhind, mis tunnustab autori üldist kunstilist panust inimkonda, mitte auhind üksiku teose eest. Sellest hoolimata tsiteeris Rootsi Nobeli komitee seda teost, öeldes, et auhind anti talle „tähelepanuväärsete saavutuste eest narratiivikunstis tema viimases teoses „Vanamees ja meri“ ning tema mõju eest moodsale stiilile“. Teose suur kirjanduslik ja kommertslik edu kinnistas Hemingway mainet silmapaistva kirjanikuna, keda tunnustati mitte ainult Ameerika kirjandusringkondades, vaid kogu maailmas.
Hemingway kontseptsioon teosest „Vanamees ja meri” sai alguse aga tervelt viisteist aastat enne selle ilmumist. 1936. aasta aprillis avaldas ta meeste kuukirjas Esquire essee pealkirjaga „Saared ojas”. Nagu vihjab alapealkiri „Kirjad Golfi hoovuselt”, oli Hemingwayl juba käsil teos, mis keskendub süvamere kalapüügile avaras ookeanis. Selles teoses seikleb Kuuba kalur kaugele Mehhiko lahte, võitleb mitmesaja kilogrammi kaaluva marliiniga ja püüab selle lõpuks kinni. Teel tagasi sadamasse kaotab marliin aga haide karja kätte ning peaaegu deliiriumis kaluri leiab sadama lähedalt teine kalur. Veidi üle 200 sõnaga kirjutatud essee, nagu ka marliin pärast sadamasse jõudmist, on skeletiline, ilma igasuguse eriti sisuka narratiivse sisuta.
Siiski on iseenesestmõistetav, et see proosa sai hiljem Hemingway jaoks nurgakiviks tema teose „Vanamees ja meri“ ehitamisel. Oma põhiraamistikus on need kaks teost üsna sarnased. Kui „Saared ojas“ on aimekirjanduslik teos, mis kujutab Gregorio Fuentese, Hemingway kalapüügikaaslase ja paadi „Pilar“ tüürimehe, tegelikke kogemusi, siis „Vanamees ja meri“ on romaan, mille peategelaseks on täielikult väljamõeldud tegelane Santiago. Teisisõnu, Hemingway täiendas oma aimekirjanduslikku loomingut, andis sellele elu ja sünnitas lõpuks kunstilise meistriteose „Vanamees ja meri“. Algselt plaanis ta kasutada seda teost teose „Saared ojas“ viimase osana, mis hiljem avaldati postuumselt. Võib öelda, et „Saarte ojas“ ja „Vanamehe ja mere“ vahel toimus kvanthüpe. Nende kahe teose võrdlemine paneb taas mõistma, et kirjanduses on palju olulisem see, kuidas midagi öeldakse, kui see, mida öeldakse.
Hemingway teose „Vanamees ja meri“ avaldamine 1952. aastal oli tema kirjanduselus tõeliselt murranguline sündmus. Pärast Hispaania kodusõda käsitleva teose „Kellele kell heliseb“ (1940) avaldamist vaikis ta üle kümne aasta, suutmata luua ühtegi märkimisväärset teost. Muidugi avaldas ta kümme aastat hiljem romaani „Üle jõe ja puude vahele“ (1950), kuid kriitikute ja lugejate vastukaja oli otsustavalt külm. Kriitikud ja lugejad pidasid seda täielikuks läbikukkumiseks ja lasid end parodeerida. Selle tulemusel levis kriitikute ja teadlaste seas laialdaselt arusaam, et Hemingway loominguline energia on lõpuks ammendunud. Mõned kriitikud kuulutasid isegi avalikult: „Papa (Hemingway tollane hüüdnimi) ajastu on läbi.“
Muidugi oli Hemingway enda hinnang teosele „Üle jõe ja puude vahele“ täiesti erinev. Ta väitis, et see teos on parim, mida ta seni avaldanud on. Kuid keegi ei kuulanud teda. Kirjanikud väidavad sageli, et nende kõige vähem tunnustatud teosed on nende parimad. Kirjanikud loovad teoseid sageli alateadvusest lähtuvalt, mistõttu nad võivad oma loomingut valesti hinnata. Mõnikord kuulutavad nad teose silmapaistvaks lihtsalt seetõttu, et seda oli kõige raskem kirjutada, ja see jääb neile eredalt meelde. Teinekord teevad nad seda ärilistel põhjustel – kriitikute tähelepanu köitmiseks või aeglase müügi edendamiseks. Hemingway puhul oli tema enda hinnang vale.
Seega tekkis „Vanamees ja meri“ olukorrast, kus Hemingway seisis kirjanikuna silmitsi peaaegu surmaotsusega, mis tegi teose tema jaoks veelgi erilisemaks. See teos tõestas, nagu tuhast tõusev fööniks, et tema loominguline jõud on jäänud vaibumatuks. Hemingway sügav huvi „Vanamehe ja mere“ vastu ilmneb ka kirjast, mille ta saatis romaani välja andnud kirjastajale Charles Scribnerile. 1951. aasta oktoobris dateeritud kirjas ütles Hemingway: „See romaan on proosateos, mille kallal olen kogu oma elu vaeva näinud. See on loetav kergesti ja lihtsalt ning tundub lühike, kuid see sisaldab kõiki nähtava maailma ja inimhinge dimensioone. See on parim teos, mida ma praegusel hetkel luua suudan.“ Ometi sisaldab see väide täiesti erinevat tõde kui see, mida ta ütles teose „Üle jõe ja puude vahele“ kohta. „Vanamehe ja mere“ lähemal lugemisel selgub, et selle väite nimiväärtuses võtmine pole ebamõistlik.
„Vanamees ja meri“ pälvis kohe pärast ilmumist laialdast tunnustust kriitikutelt, kirjanikelt ja tavalugejatelt. Näiteks William Faulkner, samal perioodil tegutsev Ameerika kirjanik, kiitis seda kõrgelt, öeldes: „Aja jooksul tunnustatakse seda võib-olla meie aja parima teosena.“ Hemingway õpetlane Philip Young jagas kiitust, nimetades seda „parimaks üksikteoseks, milles Hemingway ütles seda, mida tal öelda oli, nii tõhusalt, kui ta oleks seda üldse suutnud öelda.“ 1960. aastateks hakkasid teose hinnangud aga veidi muutuma. Tekkis meeleolu liikuda esialgsest kiitusest kaugemale ja hinnata seda objektiivsemalt.
See hinnangu muutus tulenes tõenäoliselt muutuvatest kirjanduslikest suundumustest ja lugejate maitse-eelistuste arengust. Kriitikud, kes hakkasid „Vanameest ja merd“ kahtluse alla seadma, kuulusid peamiselt realistlikku koolkonda. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et erinevalt Hemingway varasematest realistlikust traditsioonist lähtuvatest teostest kujutas see romaan ebareaalset, reaalsusest irdunud kogemust ja sisaldas märkimisväärsel hulgal sentimentaalsust.
Näiteks juhtisid kriitikud nagu Robert Weeks tähelepanu sellele, et peategelase Santiago kolmepäevane üksildane võitlus sadu kilogramme kaaluva marliiniga avamerel on tegelikkusest kaugel. Nad väidavad, et selline ülesanne oleks keeruline isegi energilisele noorele kalurile, rääkimata vanast mehest nagu Santiago. Teised kriitikud osutavad ka Hemingway kirjelduste ebatäpsustele võrreldes objektiivsete faktidega. Näiteks kirjeldab Hemingway makohai: „Topelthingude sees oli kaheksa rida sissepoole nurga all asetsevaid hambaid. Erinevalt enamikust haidest ei olnud need püramiidikujulised.“ Kriitikud väidavad aga, et ükskõik kui võimas ja ähvardav makohai ka poleks, on kaheksa hambarea olemasolu väitmine lihtsalt absurdne.
See ebatäpsus laieneb ka tema mainimisele tähe Rigel kohta. Teoses kirjutab Hemingway: „Esimesed tähed ilmusid. Ta ei teadnud nime 'Rigel', aga ta teadis, et selle tähe nägemine tähendas, et peagi ilmub palju rohkem.“ Ometi pole Orioni tähtkujus olev Rigel esimene täht, mis öö saabudes ilmub. Lisaks osutavad mõned kriitikud, et Hemingway poolt selles teoses aeg-ajalt kasutatav hispaania keel on liiga sõnasõnaline või foneetiline, mitte kuubalaste igapäevaelus kasutatav loomulik kõnekeel.
