Selles blogipostituses uurime peategelase Yōzō ahastust ja eksirännakuid Osamu Dazai meistriteose „Enam mitte inimene“ kaudu, aga ka süütuse, usu ja ajastu segaduse teemasid, mis teosesse on põimitud, et selgitada välja, miks seda romaani tänaseni loetakse.
„No Longer Human” on Osamu Dazai postuumse teose, mida loetakse ja arutatakse järjepidevalt ka praegu, enam kui 70 aastat pärast ilmumist. Teos avaldati 1948. aastal ajakirjas „Tenbo” kolmes osas järjejutuna ja hiljem koos lühijuttude koguga „Goodbye”. Kuu aega pärast järjejutu lõppu sooritas Dazai aga enesetapu, heites end Tama jõe ülemjooksule. Nagu tema teose tegelased, oli ta enne oma elu lõpetamist mitu korda enesetapukatseid teinud. Ta oli 39-aastane.
Teos koosneb eessõnast ja järelsõnast, mille on kirjutanud nimetu jutustaja, ning kolmest päevikust, mille jutustab esimeses isikus tegelane nimega „Yōjō“. Teisisõnu, jutustajaid on kaks: „mina“, kes ilmub esimesena, ja „mina“, kes on päevikutes, mis moodustavad teose tuuma.
Esimene päevik kirjeldab „mina“ lapsepõlve ja perekondlikku tausta, teine aga kujutab tema elu noore täiskasvanuna – tema suutmatust ühiskonnaga kohaneda, hilisemat uitamist ja langemist narkosõltuvusse. Kolmas päevikukirje kujutab peategelase hilisemaid aastaid, mille jooksul ta, suutmata ületada oma segadust ja emotsionaalset segadust, kogeb abielu ja šokeerivat juhtumit, langedes narkosõltuvuse tõttu lõpuks vrakiks. Teose päris lõpus ilmub uuesti loo avanud jutustaja „mina“, millele järgneb järelsõna, milles ta objektiivselt mõtiskleb päevikute peategelase üle.
Kui Dazai oleks kirjutanud teose „Enam mitte inimene“ puhtalt autobiograafilise romaanina, mille ainus eesmärk on tunnistada omaenda vaimset segadust ja ahastust, poleks olnud vaja lisada kahte eraldi „mina“. Lisaks, kui ta poleks olnud täiesti ükskõikne selle suhtes, kuidas inimesed pärast tema surma tema loomingut hindavad või tõlgendavad, poleks objektiivse jutustaja „mina“ ja „madame“ vaheline dialoog ehk vajalik olnud. See polnud tema esimene enesetapukatse ja tundub, et ta kaalus surma juba romaani kirjutamise ajal. Seetõttu mõtlen ettevaatlikult, kas ta, isegi kui ta tunnistas end „Enam mitte inimene“, püüdis teise hääle kaudu edasi anda, et tema esitatud kuvand ei olnud kogu tõde.
Selle teose lugemisel jäi mulle kõige enam silma selle ainulaadne struktuur ja väljendusstiil. Tegelasi, sündmusi ja narratiivi kirjeldavad osad täiesti objektiivselt, ilma emotsionaalse kaasatuseta, on teravas vastuolus päevikukirjete narratiiviga, kust mõistus ja enesekontroll on peaaegu kadunud. See kontrast toob teravamalt esile tolleaegse kaootilise ühiskonna ja karmi reaalsuse, aga ka sellesse keerisesse sattunud inimeste psühholoogia.
See kontrastitehnika ilmneb ka kogu teost läbivas kirjutamisstiilis. Eelkõige teeb ülipikkade lausete kasutamine – kus mitu lauseosa voolavad koos ilma punktita – lugemise keeruliseks, kuid annab samas tõhusalt edasi tegelaste kaootilist ja korratut sisemaailma. Lisaks paljastab see kaudselt tolleaegsete olude ja inimestevaheliste suhete mittemõistmise ning ebastabiilsed emotsioonid, mis tõmbavad lugeja samasse ebamugavustunnet. Seevastu väljend, millega ta resoluutselt ja lühidalt määratleb end kui „diskvalifitseeritud meest“, tundub nagu hetk, mil lakkamatu segaduse monoloog järsku peatub. See lause, mis väidab tema olukorda ilma edasise selgituseta, kasutab meisterlikult pikkade ja lühikeste lausete rütmi, et vaheldumisi lugeja pinget üles ehitada ja vabastada. Harva on teos kogu lugemiskogemuse jooksul esile kutsunud nii peent emotsioonide skaalat.
Peategelase elu valitsenud segaduse ja ebastabiilsuse ning tema äärmusliku käitumise – sealhulgas korduvate enesetapukatsete koos erinevate naistega – mõistmiseks on vaja uurida tolleaegset ajaloolist konteksti. Vastasel juhul võidakse seda teost lugeda pelgalt nõrga intellektuaali nutulauluks või sotsiaalse sobimatuse vabanduseks.
Memuaaride peategelane Yōzō on suure pere noorim laps, kelle isa oli suurmaaomanik. Kuigi tal polnud rahalist puudust, takistas tema passiivne ja endassetõmbunud isiksus tal oma tahet õigesti väljendamast ning ta kasvas üles pidevalt muretsedes selle pärast, mida teised temast arvavad. Hiljem veetis ta oma tudengiaastad üksi Tokyos elades. Sel ajal polnud demokraatia Jaapani ühiskonnas veel täielikult juurdunud ja marksistlikud ideed levisid intellektuaalide seas. Lisaks konfiskeeriti aristokraatia vara pärast Jaapani lüüasaamist Teises maailmasõjas ning majanduslanguse saabudes sattus ühiskond tervikuna äärmisse segadusse.
Yōzō oli toetunud oma isa rahalisele toetusele, kes oli privilegeeritud klassi liige, kuid see toetus katkes lõpuks tema koolist väljalangemise, romantiliste suhete ja enesetapukatsete tõttu. Sellest tulenev rahaline surve süvendas veelgi tema psühholoogilist ärevust. Selle ärevuse vältimiseks loodab ta naistele, kes teda haletsevad, ning pöördub alkoholi ja narkootikumide poole.
Lisaks sümboliseerib memuaarides olev „mina“ masse, kes ohverdati ajastu valitsevate suundumuste keskel – mis seadsid esikohale „ideoloogia“ ja „riigi“, pöörates samal ajal selja oma kaasaegsetele. Lõpuks, suutmata oma oludest väljapääsu leida, vajub ta üha sügavamale ja sügavamale sohu ning kohtub traagilise lõpuga.
Muidugi ei näita Yōzō peaaegu mingeid märke oma reaalsusega leppimisest või kompromissile jõudmisest. Dazai kogu loomingut uurides ei saa teda aga Yōzōga täielikult samastada. Paljud lugejad tõlgendavad Yōzōt kui Dazaid ennast ja mõned innukad lugejad samastavad Dazaid isegi iseendaga. Ometi oli Dazai pigem kirjanik, kes püüdis ühiskonda kritiseerida ja paljastada, jäädvustades oma teostes oma ajastu maastikku ja ahastuses noorte võitlusi.
Kui Dazai oleks oma enesepõlguse ja pettumuse tegelaskujule projitseerinud, oleks Uehara filmist „Sayonara” ehk talle lähemalt sobinud kui Yōjō filmist „No Longer Human”.
Mis oli siis Dazai tegelik kavatsus teose „No Longer Human” kirjutamisel? Kas see oli süüdistus kaootilisele ühiskonnale või hoopis noore mehe ahastuse kujutamine, kes ei suutnud oma ajastuga harmooniat leida?
Yojō meeleheitlikud hüüded ilmuvad läbi kogu teose.
Tõde.
Puhtus.
Faith.
Vastupanu puudumine.
Kuid „inimlik puhtus“, mida Yojō oli kogu elu igatsenud, puruneb laastavalt. Ta armastas siiralt süütut pruuti, kuid pärast seda, kui ta oli pealt näinud naise vägistamist, purunesid tema usk ja väärtused tükkideks. Meeleheitlikult otsides lohutust alkoholist või põgenedes reaalsuse eest narkootikumide abil, laseb ta lõpuks kuuldavale südantlõhestava karje.
"Kas usaldamine on patt?"
„Kas süütu usaldus on patu allikas?“
"Kas vastupanu mittevõtmine on patt?"
Vrakk.
See sõna tundub pigem komöödia kui tragöödia nimisõnana. See on termin, mis on läbi imbunud jõuetust, alla vandunud naerust. Kaose, valede ja konfliktide täis maailmas määratleb Yōjō – kes igatses puhtust – end lõpuks kui „vrakki“, inimestaolemiseks kõlbmatut olendit.
Põhjus, miks seda teost tänapäevalgi loetakse ja arutatakse, on tõenäoliselt see, et inimeste kogetud ebakõlad ja konfliktid ületavad aja. Ja ometi, hoolimata kõigest, elavad inimesed edasi, klammerdudes väärtuste ja lootuste külge, millest nad soovivad kuni lõpuni kinni hoida.
„Puhtus“ ja „usk“.
Kas need polnud mitte leegid, mis põlesid sügaval Osamu Dazai hinges – leegid, millest ta ei suutnud lahti lasta isegi pärast seda, kui need olid lugematuid kordi purustatud, purustatud ja eiratud?
